Jõudsin Helle juurde tänu Tervispluss ajakirjas avaldatud artiklile, milles kirjeldatud diastaasi kaebused olid mulle vägagi tuttavad. Minu „diastaasilugu“ sai alguse aastal 2011 kui peale teise lapse sündi leidsin oma kõhulihastel kummalise „vahe“, mis ei vähenenud koos kilode kaotusega ega treeninguga. Perearst kahtlustas songa ja suunas mind kirurgi juurde. Kirurg diagnoosis kõhulihaste diastaasi, aga kahjuks oli diagnoos ka kõik, mis ma temalt sain. Ei mingeid soovitusi, kuidas võiks/peaks/või ei tohiks treenida. Ainsa võimalusena nägi kirurgilist ravi, millest ma tol hetkel keeldusin, kuna plaanisin lähiajal rasestuda. Jätkasin oma seniseid pilatese treeninguid kuni kolmanda raseduseni. Kolmanda rasedusega võtsin taaskord juurde üle 20 kg, mis kadusid poole aastaga, aga kõht oli seekord tunduvalt hullem kui peale teist last. Mind vaevasid alaseljavalud, ebamugavustunne kõhus, lisaks visuaalselt suur ja punnitav kõht. Massaazis käies kõhuli laual olles tundsin, kuidas kõhus kõik koriseb ja liigub, nagu kõht oleks sõna otseses mõttes eest lahti. Siis sattusingi Helle juurde ja otsustasin proovida, sest kaotada ei olnud ju midagiJ. Juba esimeses konsultatsioonis splinti peale proovides tundsin kui kerge tunne on seljal kui kõht on toestatud. Hakkasin hoolega harjutusi tegema. Splinti kandsin 24/7 ja harjutusi jätsin vahele väga harva. Enesetunne paranes, seljavalud jäid harvamaks ja peagi unustasin need üldse. Samuti ei ole massaažis käies enam seda ebamugavat tunnet. Tänaseks ei ole diastaas täielikult kadunud, kuid arvestades minu stardipositsiooni on tulemus siiski üllatavalt hea. Jätkan igapäevaste harjutustega, jälgin oma kehahoidu ning olen uuesti liitunud pilatese treeningutega (Helle soovitusel olen osad harjutused treeningus asendanud sobivamatega). Nüüd häirib mind kõige rohkem rasedustega välja veninud kõhunahk, mis õnneks küll riiete alt välja ei paista. Aga see on juba teine teema.... J.

 

31-aastane, 3 last

8 nädala tulemus

Content image: