Vaagnapõhjast, tupelihastest, uriinipidamatusest rääkimine on pikka aega olnud ühiskonnas tabu teema ja pigem arvatakse, et tegemist on nn vanainimeste probleemidega. Kahjuks see nii aga ei ole. Päris palju esineb erinevaid vaagnapõhjaprobleeme just sünnitanud naistel, keskmiselt vanuses 30-45a.

Raseduse ajal kannavad vaagnapõhjalihased suurenenud emaka ja lapse raskust ning selline koormus võib põhjustada nende lihaste nõrgenemist, mille tagajärjeks võivad olla uriinilekked, tundetu suguelu, aga ka ülepinge ja erinevad valusündroomid. Sünnitusega võivad kaasneda vaagnapõhjalihaste ja närvide traumad (lahkliha lõige, rebendid jms), mis omakorda võivad põhjustada tundlikkuse häireid ja liikuvuspiiratust antud piirkonnas.

Vale arusaam on see, et kui vaagnapõhjaga on probleeme, siis peab alati tegema Kegel harjutusi ja seda elu lõpuni….

Uriinipidamatus on päris suur probleem kogu maailmas. 30-40% naisi kogeb elu jooksul inkontinentsust. Esmane ravi uriinipidamatusega ja allavajega naistele on vaagnapõhjalihaste tugevdamine, elustiili muutus ja osadel juhtudel ka medikamentoosne ravi. Harjutuste tegemine on väga tõhus, aga probleem on aga selles, et 25-40% naistel on vähenenud lihastunnetus ja nad ei oska õigesti vaagnapõhjalihaseid pingutada. Samuti tehakse harjutusi ebakorrapäraselt ja ilma piisava pingutuseta. Seetõttu kui esineb vaagnapõhjahäireid, mis mõjutavad juba elukvaliteeti, on vajalik konsulteerida füsioterapeudiga. Juhendatud treening on kindlasti tõhusam kui iseseisev harjutamine. 

Lihaste hindamine on oluline ka selleks, et välistada olukorda, kus probleemide põhjuseks on hoopis pinges, liikuvuspiiratusega vaagnapõhjalihased, sest kui tugevdada pinges lihaseid, siis võib ebamugavustunne/ probleemid hoopis suureneda.

Vaagnapõhjalihaste füsioterapeutiline hindamine & ravi

Enne füsioterapeudi vastuvõtule pöördumist on oluline, et viimasest günekoloogilisest läbivaatusest ei oleks möödas rohkem kui üks aasta (sünnitusjärgselt u. 6-8 nädalat).  

Vaagnapõhjalihaste peamisteks düsfunktsioonideks on hormonaalsetest mõjutustest, traumadest või lihasnõrkusest tingitud hüpotoonus ja selle vastandina ülepinge ehk hüpertoonus. Seetõttu on kõigepealt oluline hinnata vaagnapõhjalihaste toonust ja seda ei saa teha muudmoodi kui sõrmega katsudes (sarnane günekoloogilisele läbivaatusele) või kasutades elektroodi (füsioterapeut sisestab tuppe väikese elektroodi, mis ei ole valus ja lihastööd saab hinnata arvuti ekraanile kuvatava pildi järgi). Kui on selge, kas probleemiks on nõrgad või ülepinges lihased, kas Sa oskad lihaseid tahtlikult pingutada, milline on lihasjõud ja vastupidavus, siis selle alusel saab füsioterapeut juba koostada Sulle vajaliku teraapiaplaani (koduse harjutusvara) ning õpetada õiget harjutustetehnikat. Osadel juhtudel kasutab füsioterapeut ka manuaalteraapiat, lihas-stimulatsiooni jms.

EMG vaagnapõhjalihastele

Vaagnapõhjalihaste treenimine ei ole tupelihaste kokku pigistamine, siis kui meelde tuleb. Vaagnapõhjalihased on üks osa korsetilihastest (inner core) ja me treenime neid samadel alustel kui kõiki teisi lihaseid- ehk siis arenguks on vaja regulaarsust, progressiooni (ehk liikumist järjest intensiivsemate harjutusteni) jms. Keha on üks tervik, st ka vaagnapõhjalihaste teraapia lõpp-eesmärk on liikuda kogu keha treeningu/ liikumiste suunas.

Kui Sul esineb mõni järgnevatest probleemidest, siis tea, et füsioterapeut saab Sind aidata ja elukvaliteeti parandada. Seda nii raseduse ajal, pärast sünnitust, günekoloogilisi operatsioone või menopausis.

  1. Uriinilekked kui on tugev pissihäda / aevastades, köhides jms.
  2. Uriinilekked sporti tehes (joostes, hüpates).
  3. Raskused põie tühjendamisel, ebamugavustunne alakõhus.
  4. Tundetu / valulik seksuaalelu.
  5. Allavajed.
  6. Õhu väljumine tupest treeningu või vahekorra ajal.

Füsioterapeut Helle Nurmsalu on läbinud põhjaliku vaagnapõhjalihaste hindamise koolituse Inglismaal 2014.a. ning on hinnanud üle 150 naise vaagnapõhjalihase EMG elektroodiga seoses Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringuga.